|
|
Post by Alexandra Tamara Trent on Jun 20, 2007 11:07:00 GMT -5
Tamara väljus koolist ning võttis suuna juba armsaks saanud jõe poole. Käega lühikestest juustest läbi tõmmates, tõmbas ta dressipluusi hõlmad koomale, sest tuul oli üsnagi läbilõikav. Tüdruk muigas kergelt mälestuste üle, mis peas ringi tormasid ning jätkas kõndimist, kuni jõudis ühe suure kivini. Pluusi lukku kinni tõmmates ronis ta kivile ja jäi selle peale seisma, vaadates allavoolu.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 20, 2007 11:12:38 GMT -5
Susannah oli alles Craulifi majja saanud. Tütarlaps arvas, et nüüd on aeg end ka muuga kurssi viia ning otsustas (kahtlemata pärast kahetsedes) terve ala läbi käia. Või vähemalt need kohad, mida võis. Kes ikka oleks tahtnud teisel päeval karistust kaela saada?
Susie märkas jõge, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kerge uudishimuga kõndis ta sinna poole ning silmitses mõne hetke voolu. Samas märkas ta ühte suuremat tütarlast, kes tema teadmiste kohaselt samas majas oli. Teise majja polnud hetkel veel kedagi sõõlatud.
"Tere," sõnas ta hajameelselt ning vaatas hetkeks tundmatut. Seejärel suunas ta pilgu jõele, mis alati kõigi tähelepanu endale saada ihkas.
|
|
|
|
Post by Alexandra Tamara Trent on Jun 20, 2007 11:16:48 GMT -5
Tamara keeras pead ning vaatas tütarlaste leebe pilguga. "Tervist. Alexandra Tamara Trent," sõnas ta ning hüppas kivi pealt maha ja jäi tüdruku ette seisma ning ulatas talle käe, leebelt naeratades. Tal oli hetkel hea tuju. Teise käega tõmbas ta läbi juuste, mida tuul igas suunas ringi vedas.
|
|
|
|
Post by Ann Fabia Waterball on Jun 20, 2007 11:44:16 GMT -5
Ann tuli kepsleva sammuga jõe poole. Tüdruku näol mängles vallatu naeratus, kuid sisemas ei suutnud ta ikka uskuda, et Annelizi majja sai. Kust otsast ma rahulik olen? käis tütarlapse mõtetest läbi küsimus. Siiski ei lasknud ta ennast väga häirida. Oli ta ju teada-tuntud rõõmsameelne plika, miks peakski ta maailma muredele mõtlema.
Omaette viisi ümisedes märkas ta jõe ääres kahte tüdrukut. Heatujuliselt läks ta koolikaaslaste juurde ning vaatas muiates mõlemat.[/color] "Tere," sõnas ta siis. "Ann Fabia Waterball." Korraldaja vaatas naerdes enda ümber ringi ning silmitses natuke kauem jõge, mis nende kõrval voolas. Siiski viis ta oma pilgu tagasi tüdrukutele.[/I][/color]
|
|
|
|
Post by Alexandra Tamara Trent on Jun 20, 2007 12:07:16 GMT -5
Tamara heitis hindava pilgu tüdrukule. "Alexandra Tamara Trent. Eelistan keskmist nime," sõnas ta ikka naeratades. Hea tuju pärast tegi ta paar erandit ning sõbrustas inimestega, kellega ta tavaliselt suhelnud ei oleks.
|
|
|
|
Post by Ann Fabia Waterball on Jun 20, 2007 12:15:52 GMT -5
Ann noogutas rõõmsalt ja silmitses teist tüdrukut. Kuna too ei vastanud pöördus tütarlaps jälle Tamara poole. "Mis te siin siis teete?" küsis ta ning vaatas veel enda ümber ringi. Küsivalt vaatas ta jälle tüdrukut.[/color]
|
|
|
|
Post by Alexandra Tamara Trent on Jun 20, 2007 12:24:27 GMT -5
Tamara hingas sügavalt värsket õhku sisse ning lisas siis: "Mina lihtsalt jalutasin ja tuletasin meelde eelmisi kooliaastaid. Temaga sattusin ma lihtsalt kokku." Lause lõppu sõnades, osutas ta enda majakaaslasele.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 20, 2007 12:34:13 GMT -5
Susannah manas näole kerge naeratuse. Tavaliselt oli tema ilme eranditeta tõsine. "Susannah Simon," lausus ta samal ajal, kui ka keegi uus koolikaaslane sinna tuli. Tütarlaps kortsutas kulmu ning kordas igaks juhuks oma nime.
Oma majakaaslasest sai ta aga aru - korraldajad pidid lihtsalt väga tihti koostööd tegema. Siiski naeratas ta endiselt ning kehitas Ann'i küsimuse peale õlgu. Tõttöelda ei tahtnud ta, et terve kool tema uurimishullusest (kui seda võis nii nimetada) teada saab.
|
|
|
|
Post by Ann Fabia Waterball on Jun 20, 2007 12:48:51 GMT -5
Ann naeratas ka teisele tüdrukule. Kusagilt kaugemalt kostus tütarlapse kõrvu linnulaul. Korraks silmi sulgedes pöördus Fabia näoga päikese poole. Naeratades avas ta uuesti silmad ja vaatas kahte uut tuttavat.[/color]
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 22, 2007 2:22:58 GMT -5
Susannah'i suule valgus kerge muie. Mõlemad tüdrukud olid korraldajad ja temast kõvasti vanemad. Noh, mitte just väha palju, kuid paar aastat siiski.
Ohates jalutas ta paar sammu jõele lähemale ning pöördus endalegi üllatuseks teiste poole. "Kas te olete juba jõudnud kõik... ära vaadata?" küsis ta kulme kergitades.
Mõttes kujunes tal Ann'st pilt, mis näitas tütarlast vaimustunult maagiliste olendite hooldamise tunnis kellegi eest hoolitsemas. Või siis naerdes oma puhketoas padjasõda mängimas.
Alexandra seevastu tundus küllaltki rahulik ja mõistlik. Inimene, kes oleks suurepäraselt osanud nõiajooke, oklumentiat, legilimentiat, muundamist ja animaagiat. Mitte ei ta sellise tuupuru mulje jätaks - ohei, kaugel sellest. Lihtsalt temal tundus kõige peale annet olevat.
|
|
|
|
Post by Ann Fabia Waterball on Jun 22, 2007 5:23:03 GMT -5
Ann raputas pead. "Ei ole, tegelikult. Ma lihtsalt tulin siia ja mõtlesin pärast teistele kohtadele pilgu peale visata," sõnas ta naerdes. Vaikselt viisi ümisedes ning sõrmedega vastu põlvi trummeldades vaatas ta ringi. "Kas sina siis oled või?" uuris ta Susannah'lt.[/color]
|
|
|
|
Post by Catherine Rees on Jun 22, 2007 7:12:08 GMT -5
Catherine astus tansisklevail sammudeil avaral koolitrepil. Kerge hüppega maandunud kiviplaatidest teel, otsustas tütarlaps suuna võtta jõe äärde. Tal oli plaan võimalikult lähemal ajal saada põhjalik ülevaade oma uue kooli igast nurgast ja paigast. Omaette ümisedes ja tema tavapäraselt helitute ja pehmete sammudega kõndides jõudis ta jõeni.
Catherine kortsutas hetke kulmu, ta polnud päris rahul et jõgi koolist võrdlemisi nii kaugel asub. Seda, kuna paik jättis talle juba esimesest pilgust positiivse ja meeldiva mulje. Neid paiku polnud noore Crauliflase jaoks kuigi palju, et mitte öelda peaaegu mitte ainsatki.
Ta tatsas esiti päris jõe piirile. Kerget huvi väljendaval ilmel uuris ta mõne momendi oma peegelpilti täiesti rahulikul jõel.
Tüdruk pööras end ootamatult ringi ning hakkas mööda kallast edasi minema.
Varsti märkas ta üsna lähedal paari majakaaslast ning üht Anneliz' õpilast. Rahulolevalt muiates vaatas ta veel hetke kooliõdesid ning jätkas rahulikku ümina saatel mööda jõekallast neile lähenemist. Käitudes justkui poleks neid veel märganudki.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 22, 2007 9:09:19 GMT -5
Keegi ei võinud teada, mis oli Susannah' ninakirtsutuse põhjuseks. Pealegi oli see enam-vähem märkamatu. Kulm kortsus vaatas ta Anneliz' korraldajat ning imestas, kuidas üks inimene sai korraga naerda, ümisega, rääkida ning oma positiivse ning lapsiku olekuga naeru peale ajada. Mitte et Susannah nüüd kohe naerma hakkaks.
"Ei ole," sõnas ta napilt, veidi jahedamal toonil kui enne. Samas märkas ta eemal veel üht majakaaslast - kas kõik olid siis nii ühesuguse mõtteviisiga, et sinna kokku sattusid. Tütarlaps pilutas hetkeks silmi ning tundis ennast ebamugavalt - oli ta ju kõigist senikohanutest noorim.
Kergelt pead raputades seadis ta end vaatama sinna suunda, kust paistis too tundmatu.
|
|
|
|
Post by Catherine Rees on Jun 22, 2007 10:22:22 GMT -5
Märganud noore majakaaslase pilku endal, muigas ta tütarlapsele lõbustatult, muie sarnanes kohati üleoleva ja rõõmutu irvega. Lähenemis tempot veidi aeglustades hakkas ta kõndima diagonaalselt, seni tundmatute koolikaaslaste suunas. Kõndides vajus ta muie aina laiemaks ning enesekindlamaks.
Ta peatus noorima majakaaslase kõrval ning lasi esiteks veidi uneleva pilgu üle kõikide õpilaste kelle seltskonnas ta nüüd viibis. See kestis vaid vaevalt hetke, peaaegu kohe peale seisma jäämist ilmus tüdruku näole nüüd juba kerge sõbralikkuse varjundiga, sama muie.
"Tervist." lausus Crauliflane muretul ning mängleval toonil.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 22, 2007 14:20:19 GMT -5
Hoopis rohkem, kui miski muu huvitas Susannah't nende poole suunduv majakaaslane. Craulifi korraldajate juht - võis märgilt järeldada. Tüdruk tundus veelgi erinev senisest kahest 'kaaslasest'. Kummalisel kombel maalis Susie endale pildi tundmatust keset sünget metsa kedagi jälitamas. Selle mõtte peale muiates silmitses ta tütarlast.
"Tervist," ütles Susannah, imeõrnalt kulme kergitades. Enamik inimesi oli sellise sõnaga tervitust liiga formaalseks pidanud ning Alexandra suust kõlas see loomulikult.
Tundmatu Crauliflase aura oli peaaegu käegakatsutav ning Susannah kahtles sügavalt, et Fabia tema juuresolekul oma ülilõbusat iseloomu säilitada suudab.
|
|
[/color]
