Post by Birgith Styll on Jul 16, 2007 7:34:12 GMT -5
Birgith astus rutakal sammul soo poole. Ta tuju oli nullilähedane. Kiri vanematelt oli teda vihastanud. Ja ainuke koht, kuhu tal tulla oli, oli see. Loomulikult ei kavatsenud ta sohu sisse minna. Ta teadis, et siit ei ole veel peaaegu keegi välja tulnud.
Vihaselt istus ta maha, jäädes sood silmitsema. Ta oleks tahtnud praegusel hetkel sinna sisse joosta, kuigi see oleks talle surma või mille iganes toonud.
Käsi rusikasse surudes, jälgis ta ka kõige pisemat liikumist, ise mõeldes.
Vihaselt istus ta maha, jäädes sood silmitsema. Ta oleks tahtnud praegusel hetkel sinna sisse joosta, kuigi see oleks talle surma või mille iganes toonud.
Käsi rusikasse surudes, jälgis ta ka kõige pisemat liikumist, ise mõeldes.